Viiburi loss asutati kolmanda ristiretke ajal Torgils Knutssoni tahtel aastal 1293 kaubanduskeskuse kaitsekindluseks, idast tulevate valdusürituste kaitseks. Kohta ei valitud mõttevälgatusest, sest hävitatud vana karjala kindlus oli endisest tuttav rootslastele kaubanduse ja röövimisretkede kaudu. Kohe rootslaste okupeerimise järel hakati ehitama uut kivist lossi, kuhu tehti aastal 1294 Novgorodi esimene rünnak.
Pähkinäsaari rahu aastal 1323 stabiliseeris vaherahu ja see oligi eelduseks Viiburi kasvamisele. On teada, et 13. sajandil asustus oli siirdunud lossi kagu poolel olevale neemele. Varsti rahvas vallutas neeme ja seda hakati kutsuma linnaks (ehk Civitas’eks). Kõige varasem linnanimetus Viiburile leidub Vatikaani arhiivist 1350-st aastast, kuigi Viiburil ei olnud legaalseid linnakohustusi.
Viiburile anti kaubanduskohustused 14. sajandi alguses ja aastal 1403 Erik Pommerist andis linnakohustused neemele tõusnud asustusele.
- - -
Kuningas Erik XIII andis Viiburi linnale asutamisraamatu ehk preferanssraamatu 19.08.1403
Wy eric mz gudz nadh Swerikes danmarks norghes wendes oc godes konung hertugh j pomeren kunokt györöm thz mz thætte wart opne breff allom mannom swa the nu aere som the hær aepter kome scule at wy hafvom vnt oc gifuet ware borghere som bygge oc bo j war kijöpstadh wyborgh stadz raet aepter thy som stadz boghene j Upsalom wtwyser, Thv forbyuthom wy allom warom foghedom oc aembetzmanom oc allom androm aeho the haelzt aeren, at hindre thöm j naghre made haer amot Swa frampt the wyliu ware hylle hafue oc war hefnd fly Jn Euidenciam premissorum seeretum nostrum presentibus duximus appendendum Datum in castro nostro Wyborgh Anno dni m cd tertio dominica jnfra octauam assupcionis virginis gloriose.
Viiburi linna asutamisraamat tõlgituna eesti keelte:
”Me Erik, Jumala armust Rootsi, Taani, Norra ja Gröönimaa kuningas seal hulgas Pommeri hertsog, teeme teatavaks meie avaliku kirja kõigile meestele, nii neile, kes nüüd on, kui neile, kes tema järel tulevad, et me oleme sallinud ja andnud kodanlastele, kes asuvad ja elavad meie kaubanduskeskuses Wiiburis, linna õiguse selle järgi nagu Upsala linnakiri näitab. Selle järgi keelame me kõiki meie foogte ja ametnike ja kõiki teisi, kes nad ongi, neid mingil moel siin takistamast, kui nad tahavad meie soosimist nautida ja kättemaksu vältida. Edasi õeldu tagatiseks oleme meie heaks arvanud kinnitada meie pitsati siia raamatusse. Antud meie lossis Wiiburis, Jumala aastal 1403, järgmisel pühapäeval Neitsi Maarija taevasse võtmise pühast.“
- - -
Kirikud olid esimesed ja valitsevad ehitised Viiburis keskajal. Kivist toomkirikut hakati ehitama aastal 1418, aga see hävitati aastal 1477 linnas toimunud pöörases tulekahjus. Mustade vendade kivist kloostrikirikut hakati ehitama uude kohta aastal 1481 ja Hallide vendade kloostrit oletatavasti aastal 1445. Luterlik usupuhastus lõpetas kloostrite tegevused 1520 aasta alguses, aga kiriku tähendus ei vähenenud.
Viiburis hakati 1470-ndatel Erik Akselipoeg Totti korraldusel ehitama kivist kaitsemüüri linna ümber, rannajoone lähedusse. Müüridele tehti erilisi varustusi ehk kaitsetorne, millest ehk kuulsaim oli Püha Andrease torn, mille juures toimus nn „Viiburi pauk“ 30.novembril aastal 1495. Linna pealik oli siis Knut Posse. 1400-ndate aastate lõpul ja 1500-ndate aastate alguses ehitati Viiburisse suurel hulgal kiviehitisi ja linn oli 1550-ndatel aastatel küllaltki täis ehitatud.
Ehki linnas ei olnud koostatud asendiplaani, oli sinna moodustunud tarvitamiskõlblik, eriti kitsas ja harv teevõrk. Suur osa tänavatest olid munakiviteed ja hiljem kaevamistel on tõdetud, et Viiburis on olnud algeline magistraalkraavvõrk. Kõige kaugemal põhjas olevat rannaäärset tänavat kutsuti Alatänavaks või Sakslastetänavaks, kuhu oli koondunud sakslaste ja teiste rikaste kodanlaste elamised. Ametiisikud elasid meelsasti elama lossi lähedale. Keskne ja linnas kõrgemal kohal oli Kuningatänav ehk Peatänav, mis oli raekoja ligidal. Linna läbivat põiktänavat kutsuti Risttänavaks, mis suundus raekoja juurest sadamasse. Kõige lähem sadamale oli Lõunatänav. Lõunapoolsesse ossa oli koondunud sadamat teenindavad laod, käsitööliste ja seppade töökojad. Sadamasild oli umbes 100-150 meetri pikkune müüridest väljaspool olev eriline ehitis.
Asustus oli levinud müüridest väljapoole, peamiselt ainult lääne poole tingitud turvalisusest. Viiburi kaubandust valitsesid sakslased, rootslased ja hollandlased, kuna neil olid head kaubasidemed Kesk-Euroopaga. Kõige tähtsamad asjad toomiseks olid kangad, sool, maitseained ja muud tooted, mida põhjapoolt ei saanud. Peamised väljaveo kaubad olid karusnahk, tõrv, võitooted, hülgerasv ning kuivatatud kala. Tööstusettevõtteid linnas ei olnud, aga ümbritsevatel maakohtadel olid veskid, saekaatrid, telliskivitehased, mis olid ehitatud koskede ja muude veealade ligidusse. Linnas oli elava kaubanduse pärast palju erinevaid gildtubasid ja veinikeldreid, kus Viiburisse tulnud kaupmehed saivad kustutada enda janu. Kombeks oli, et kõrtsid, õlletoad ja linnaväravad pandi kinni kell üheksa õhtul, ja pärast seda ainult öövalvurid jalutasivad pimedatel tänavatel rahustamas lärmavaid joomavendasid. Eluviisid eelmiste sajandite ajal ei ole mitte eriti muutunud võrreldes täna päevani, kuigi selgitustööd on tehtud palju.
Sõjaoskuste arenemise, eriti püssirohu ja suurtükiväe üldistumise mööda, hakati kuningas Gustav Vaasa korraldusel ehitama aastal 1547 Sakslastetänava kagu poolele uut kaitsekindlust, Karivärava torni ehk ümmargust torni. Torn valmis aastal 1550. See oli eriline ehitis müürist väljaspool. Varsti pärast torni valmimist tõdeti, et linn vajab kibedasti uusi ehituskrunte ja vanad kaitsemüürid ei vastanud enam kaitseomadustele.
Aastal 1562 kuningas Erik XIV saatis Viiburisse Anders Målare nimelise ehitusmeistri, kes hakas planeerima uusi linnamüüre ja nende sisepoolele uut asendiplaani ehituskruntidega. Uued müürid ehitati ümmarguse torni vahetusse lähedusse ja nurkadesse tehti kaitseehitised ehk Sarvkindlused. Neid nimetadi Äyräpääks ja Pantsarlahe bastioniks. Uued kindlused ja uued planeeritud ehituskruntid valmisid 1580-ndate aastate lõpul ja seda uut linnaosa kutsuti üldiselt Valliks. Vallis oli 182 uut ehituskrunti. Niimoodi Viiburi oli saanud linnaosa, mis oli tehtud uue asendiplaani järgi. See oli esimene Soomes. Vanas linnas 1620-nda pöörased tulekahjud andsid põhjuse muuta linna asendiplaani ja teisi määruseid. Vanas linna planeeringus halvas seisukorras olevad korstnad, õueehitised, hoidmatud tagaõued ja kitsad tänavad aitasid kaasa tule levimist kogu linna. Tihedalt ehitatud kitsas linnas hakasid inimesed pärast tulekahjusid jälle ehitama uusi elamuid endistele kohtadele ja siis magistraat puutus asjasse.
Aastal 1638 linna tuli kindralkuberner, krahv Peeteri Brahe, kes tõdes, et Viiburi vanasse osasse peab planeerima regulariteet ehk uus asendiplaan, sirgete tänavatega ja täisnurksete ehituskruntitega. Linna pidi planeerima ruutmudel ja tänavatele pidi andma ametlikud nimed. Peeteri Brahe korraldusel saadeti linna Stockholmi esimene linnainseneer Anders Tortensson, kelle ülesanne oli planeerida uus asendiplaan vanasse linna. Ruutmudel ei arvestanud palju vanade ehitistega. Ainult mõlemad kirikud saivad jääda omale kohale, samuti Piiskopimaja. Nende paigutus märgiti ära uues plaanis. See näitab kiriku võimsust keskajal. Uus asendiplaan jõustus 1640-ndatel aastatel ja seda hakati järk-järgult täitma, kui linn sai selle kuju ja suuruse, mis linnal oli 1860-nda aastani.
Aastal 1710 tsaar Peeteri Suure jõugud võtsivad enda valdusse Viiburi ja see ühendati Venemaa omaks lääneks. Haldusperiood kannatas aastatel 1809-ni, millal venelased vallutasid Soome. Aastal 1809 valmistati autonoomne Soome Suurvürstiriik, kuhu ka Viiburi lään ehk nn. „Vana Soome“ ühendati aastal 1812.
1840- ja 1850-ndail Viiburi linnaisad põõrdusivad mitu korda Peterburi poole, et halvas seisukorras olevad 1500-ndatel aastatel ehitatud linnamüürid saaks lammutada. Viiburi ei olnud nende meelest enam sõjaliselt tähelepanuväärne kindluslinn, kui eelmistel sajanditel. Müüre ümbritsev linn, mis oli umbes 450 meetrit lai ja 700 meetrit pikk maa-ala, vajas kibedalt uusi ehituskrunte, sest linn oli päris täis ehitatud.
Saima kanali ehitamine ja mõte tulevast raudteeühendusest Helsinki-Viiburi-Peterburg lisasid surveid lõhkumisnõudmistele.
Idamaise sõja süttimine aastal 1854 muutis situatsiooni. Pärast sõja lõppemist aastal 1856 sõjaväeametiisikud panid tähele, et müürid ja kindlussüsteemid olid vanad ja ei vastanud enam kavatsustele. Need olid halvas korras ja ositi kokkuvarisenud hoidmatusest. Linna elanikud kasutasid müüride tasapindasid kasvupindadena ning vallide katused ja lohud olid suurepärased murualad lammaste ja kitsede karjatamiseks. Võib-olla nendest aegadest on pärit vanad muinaisjutud Viiburi pukist ja vallidest. Sõjaväeametiisikute seas otsustati ehitada uued kindlused Patterimäele, ja need tehti 1850-1870 –ndatel aastatel.
Saima kanali valmimine aastal 1856 ning raudteeühenduste loomine 1860-ndal mõjutas otsustavalt Viiburi ellu. Keisri otsusel aastal 1859 vanad 1500-nda müürid siirdusid linna valdusse. Püha Anna Krooni ehk Siikanieme kindlus (mis ehitati 1730- ja 1750 –ndail) jäi ikkagi sõjaväametiisikute valdusse, ja seda ei saanud lammutada.
Inseneer Berndt Otto Nymalm planeeringu uus asendiplaan võeti vastu aastal 1861, ja pärast teda linnamüüre hakati kiiresti lammutama. Planeeritud ala tuli kuuekorralliseks.
Uued peatänavad, Torkkelitänav ja Aleksanderitänav (peale aastat 1929 Karjalatänav) olid ehitatud valmiks 1880-ndal ja viimased müüriosad lammutati ära 1880 –ndate aastate lõpus. Ainult Pantsarlahe bastion ja seda ümbritsevad müürid jäid meile mälestuseks möödunutelt sajanditelt.
Tuleva sadamalaienemise mööda lammutati Pantsarlahe bastionilt loodesse olev müüriosa 1910-nda alguses, sest sadama-ala hakati laiendama.
Viiburis ehitati väga võimsalt 1890-nda algusest just esimese maailmasõja alguseni 1914. Sõja-aeg ja siia liituvad raskused rahustasid ehitustegevust.
Kohe iseseisvuse alguses asutati Viiburisse asendiplaani-arhitekti amet, kuhu arhitekt Otto-Iivari Meurman valiti 1918. Tema planeeris suured alad, mis ühendati Viiburiga. Nendesse kuulus Patterimäe ida- ja lõunapoolsed alad aastal 1924 ja 1928 ning põhjapoolsed alad, nagu Imatra ja Karjala aastal 1924. Läänepoolsed alad, nagu Sorvali, Saunalahti, Hiekka, Pikiruukki ja Tienhaara ühendati linna alles 1933. Samuti Uuras, eriline saar, kuhu ehitati uut nn. suursadamat, ühendati Viiburiga 1932. Kõik eelpool loetletud olid ositi vanad elamute krundid, kus ei olnud asendiplaani ega vallatehnikat.
Asendiplaani-arhitekti töö oli suur ja väga raske. Ta planeeris kiiresti uutest alatest kavandeid ja muuseas Havi ala asendiplaan saadi kiiresti otsustatud. Põhimõtteliselt kõik uued alad olid planeeritud 1935-ndaks aastaks. Liikluse tulevad korraldused olid Otto-I. Meurmani üks suuremaid muresid, selleks et tema sai aru juba siis autoliikluse kasvamisest tulevaid raskusi. Nemad nõudsid peatänavaid puudutavaid suuri otsuseid.
Uus ehitamise laine oli kohe 1920-nda teisel poolel, millal uutele väiketalualadele sündis planeerimise mööda uusi elamuid. Samuti kerkis keskusse uusi mitmekorruselisi ehitusi, nagu Ajaleht Karjala toimetus, Viiburi Soomlane Säästupank, Kultiveerimine, kultuurimajad ja suur hulk mitme korruselisi maju Kullervotänavale, Suoniotänavale, Pellervotänavale jne. Ümarguse torni korrastamine aastal 1923 kohvikuks ja Viiburi Tehnilise Klubi korrastamine koosolekuruumiks oli üks oivaline näide sellest, kuidas kultuurilooliselt väärtuslikud ehitised saadi võtta kasutusele.
Viiburis uute ehitiste vundamenti kaevates või vesi-, magistraalkraav- ja elektrijuhtmete sängisid kaevates tormati sagedasti vanadesse ehitusosadesse, keldritesse ja haudatesse. Samuti selliseid varem tundmatuid jäänuseid hakkas ilmuma paduvihmade järel. Lahti kaevatud varemetest võidi niimoodi leida muinasaegseid ruume ja nende jäänuseid. Niimoodi juhtus aastal 1925, millal Hackmann & Co hakkas ehitama suhkrulaoruumi Karivärava ja Põhivalli tänavate vahelisse kvartalisse. Siis tormati ruumide rühma, kus oli telliskivivõlvsed keldrid ning ehitusplatsi lõunanurgas vana surnuaed, mis oli ilmselt kuulunud Hallide Vendade kloostrile. Suhkrulao oli planeerinud arhitekt Uno Ullberg, kes ehitusjäänuste leidmisel võttis ühendust Muinasteaduse toimkonnaga. Tema korraldusel riigiarheoloog Hj. Appelgren-Kivalo tuli tegema ülevaatust kaevamisele. Kaevamiste juures oli leitud hõbelusikas, kus olid Totti- ja Kurcki-sugude vapid. Riigiarheoloog viis lusika Rahvusmuuseumi kollektsiooni, Viiburilaste meelepahaks. Arhitekt Ullberg mõõtis vanad struktuurid ja kujundas neist joonised.
Selliste muinaismälestiste ilmumine äratas viiburi arhitektides mõtlemist, et nende pildistamine ja renoveerimine peaks saama valve alla. Selle idee pakkusid välja arhitektid Bernhard O.G.Fraser ja Otto-I. Meurman. Nemad tegit ettepaneku valimiste läbiviimiseks erilise muinaismälestiste valvuri ametinimetuse kasutusele võtmiseks. Tulemusena oli, et Muinaisteaduse toimkond pöördus aastal 1926 seletuskirjaga Viiburi linnavalitsuse poole. Toimkond soovitas, et linna poolelt asetatakse tõeline muinaismälestiste valvur hoolitsema muinaisjäänuste kaitsemisest ja nende viimase teaduse kasuks. Asja käsitlemine sai linnavalitsuses 15.03.1927 mööndava otsuse ja valitsus mööndas veel samale aastale valvuri palkamiseks 6000 marka ja järgmiste kahe aasta ajaks 12 000 marka.
Kui tema pärast Toimkonna ajalooline osakond oli vastu võtnud aprilli 26. päeva 1927 määrustiku eespool mainitud ametinimetuse jaoks, nimetas toimkond juuni 1. päeval Viiburi linna asendiplaani-arhitekt Otto-I. Meurmani järgmise kuu algusest hoidma muinaismäletiste valvuri ametit. Nende ja hiljem sama suuruste assigneeringute abil hakati siis muinaismäletisvalvuri korraldusel sooritama esmaselt keskajalt põlvnenud loodusekiviehitiste fotografeerimist, mõõtmist ja joonestuste tegemist. Joonestusi tehti kaks formaati, ja üks nendest saadeti Muinaisteaduse toimkonnale Helsinkisse ja teine nendest saadeti Viiburi muuseumi. Järgmised joonestused hävisid Viiburi ajaloolise muuseumi tulekahjus talvesõja viimasel päeval 13.03.1940. Ühte kokku kogunes neid joonestusi ehitistest, maa seest leitut keldritest, kaitsevalli kuuluvatest läbikäitavatest väravatest ja muudest ehitistest umbes 30 tükki. Meelepärane leid tehti Viiburi lossis saare lõunaosas, kus paljastusid maa alla peitunud endise Suutaritorni kivihunnikute ositi säilinud võlvid ja trepid. Kõige madalam põrandapind oli 7 meetrit praeguse lossi maapinnast allpool. Sellelt tasemelt algas kitsas käik lossi ja linna vahelisele väinale. Üks linna ehituskontori meister rääkis, et kui väin süvendati 1920-ndal, sealt oli paljastunud tükk telliskivi seinamüürist. (Kõne all olev küsimus võiks olla selle tunneli teine ots, kust oletati olnud veealune käik lossi ja linna vahel. Vastav tunneli auk leiti venelaste korraldusel endise Weckroothi talu keldriruumist 1980-ndal.)
Viiburi linna suurimad investeeringud suundusivad uute eeslinnade vallasvara ehitamiseks ja sadama-alade laiendamiseks. Kuid 1834 valmistunud linnateatri uuendamine nõudis suuri investeeringuid.
Suur töö oli trammitee ehitamine idapoolsetele eeslinnaaladele Suurtänava, Peatänava, Kitsastee ja Kitsastänava kaudu. Laienduva, uue Suurtänava ehitamine oli avar töömaa. Uuras ja sinna aastal 1926 valmistunud sadamaraudtee lõi suure sadamaehituse. Uus raudteeühendus Viiburi sadamasse ehitati ka kagust ja see valmistus aastal 1925. 1930-nda alguses oli tagasilöögi aeg, aga ikkagi linn ehitas uusi haiglaid, elamuid, algkoole, kutsekooli, veetorni, bussijaama, mis oli Soome esimene, Kunstikooli ja –muuseumi ning Maakonna arhiivi. Restoran Espilä renoveeriti ja raekojas tehti suur remont. Tagasilöögi ajal ehitati veel Sõjaväehaigla, Halastusõeklooster ja Viiburi maakogukonna talu. Peale kriisiperioodi ehitamine kiirenes. Sadamat laiendati võimsalt ja linn ehitas avalike ehitisi nagu raamatukogu, uue naistehaigla, suveteatri, kus oli 2000 inimese tribüün, kutsekooli, Tööstus- ja Saetööstuskooli, Papulasse uue maanteesilla, ning keskspordiväljaku (kus oli 3000 inimese katusega tribüün ja väljaku vastaspoolel olev avatud tribüün, kokku umbes 5500 istumiskohta ja üle 10000 seisukoha). Ka mõned väiksed pargid saivad enda kuju selle tähelepanuväärse ehitusperioodi ajal. Kaubanduse ja tööstuse raamides ehitati Oy Savo-Karjalan hulgimüügiladu, SOK:n (Soome kooperatiivkaupluste keskusorganisatsioon r.l.) veski- ja pagariäri-ehitised, OTK:n (kooperatiivne hulgimüügiladu r.l) ning Hankija kontori- ja laohooned. Eeslinna-aladele ehitati palju uusi elamuid, mille ühenduses hakkas ka uusi teenindusehitisi ja ärihooneid ilmuma: ms. üldised saunad, eri kooperatiivkaupluste ärihooned, Ida-Toukola setlementikeskus jne. Kesklinna ehitati aastatel 1935-1938 üle kümne mitmekorrusellist maja, palju renoveeriti ja samal ajal paigaltati nendesse keskküte. Tulevik lõi suured ootused ja unistused. Aasta 1939 võeti vastu suurte ootustega. Eksporditulude võimas kasv ei peegeldunud ainult linlaste kasvavale ostuvõimele, vaid ka linna majandusele. Aastal 1936 valiti uueks linna arhitektiks Ragnar Ypy, kes süvenes uute kooliehitiste planeerimisse ja koostas kavandit tulevasest spordipaleest ning kontsertimajast. Nende ehitiste teostamine jäi talvesõja pärast pooleli. Ka asendiplaani-arhitekti ametisse tuli uus, noore põlve arhitekt Olavi Laisaari, kui Otto-I. Meurman siirdus Helsingi Tehnilise Kõrgkooli asendiplaaniprofessoriks. Laisaari süvenes tulevatesse liiklusprobleemidesse, kuhu kuulus ju 1938 alustatud uue raudteeliini tööde jätkamine, ning lääne poole suunduva uue peatänava planeerimine. Eriti kiireesti kasvav autovoolu suurenemine sundis muutma ka liikluse probleemsemaid ummikuid. Viiburi ümbritsev teestik uuendati võimsalt 1930-nda teisel poolel.
Torkkeli- ja Karjatänavalt eemaldati tänavate keskel olev trammiteejuhtmete postid aastatel 1938 ja 1939, sest need olid liiklusele ohtlikud. Paljud tänavavalgustused parandati enne talvesõda.
Ehitamine kiirenes aastal 1939. Uusi elamuid planeeriti keskusse ja kaubanduse jaoks ärihoonete ehitamine tuli õigeks ajaks. Kooperatiivkauplus Torkkeli r.l. hakkas ehitama uut ärihoonet Torkkelitänaval sügisel 1939. Viiburi Kooperatiivne kauplus r.l. ostis Vaasa- ja Torkkelitänavate nurgast kolm ehituskrunti, kuhu oli kavatsus ehitada suur kaubanduskeskus. Kavandit hakati tegema, aga kõik jäigi ainult kavandamiseks. Kindlustusfirmad Karjala ja Ilmarinen hakkasid ehitama uut 10 –korruselist peakontorit Kannasetänavale ja Starckjohann & Co ehitas 130 meetri pikkuse kesklaohoone Havitänavale. Karjalan Sähkö Oy hakkas samuti ehitama uut laohoonet Suoniotänavale, aga ehitus jäi ainult kahe korruse kõrgusele oktoobris 1939. Hotell Andrea laiendas enda ehitist, selleks, et aasta 1940 olümpiamängud oleks toonud jalgpallivõistlusi Viiburisse.
Patterimäe idapoolele hakati ehitama aastal 1939 Jaakko Juteini algkooli 1000 õpilase jaoks, mis saavutas haripunkti septembris, aga juba oktoobris ehitamistööd jäeti pooleli.
Elamuid tehti eriti palju Pantsarlahe linnaosasse. Parematel aegadel oli samal ajal ehitustöid üle kümnel ehituskrundil. Peale selle kaks juba ehitusluba saanud objekti ootas alustamist.
Teise maailmasõja süttimine septembris rahustas ka laevaliiklust, sest Idameri oli muutunud sõja territooriumiks. Väliskaubandus oli häiritud ja ms. vedelkütuse saamine muutus raskemaks. Oktoobris alustatud mobilisatsioon aeglustas ehitustöid ja uute objektide alustamist. Samuti sunniviisil veoautode sõjaväele kasutusele võtmine mõjustas ehitustööde aeglustumist. Ka kütuse koguseid tuli piirata. Samad asjad rahustasid ka viiburlasi arhitektikontoreid ja ehitusärisid, sest töötajad kutsuti sõjaväeteenistusse.
Oktoobris alustatud nõupidamised Moskvas pani mõned viiburlased mõtlema. Osa ärisid viis enda tagavarad Sise-Soome ja kõik tarbetu materjal viidi turvalisse paika. Enamik ärisid ikkagi uskus, et sõda ei alga.
Sõda algas 30.11.1939, kui Nõukogude Liidu õhujõud tegit õhurünnakuid Soome linnadesse ja Punaarmee astus üle riigi piiri ilma, et oleks kuulutanud sõda. Sõda oli alganud ja elu Viiburis sammhaaval rahunes. Inimesed läksid jätkuva õhurünnaku ohu pärast linnast ära. Linn oli tsiviilidest tühi alates veebruari keskpaigast ja kõik toimingud olid lõppenud. Rindejoon lähenes Viiburile sõjakäigu lähenedes ja viimased lahingud peeti ida poolseil eeslinnaaladel, Patter